Noojah, seda ma arvasin, kärkis vihane mees edasi, seda ma arvasin, et kes ta muud on, kui Toots. Kuule, sina, inimeseloom, oled ikka sündinud loll.
Toots taganes veel kaugemale ja vastas:
Ma arvasin esiti, et Tamasseri rauad on.
Ise oled sa Tamasser. Ma tahan selle Tamasseri sulle psse lüüa.
Parajasti kui rentniku viha lahkuma hakkas, tuli üks teine isik sündmuskohale ja võttis asja, mis juba unustusehõlma langemas oli, uuesti üles. See oli köster. Ta oli pauku kuulnud, ja kui ta peale seda õuel hääli kuulis, tuli vaatama.
Mis siin on? oli esimene küsimus. Rentnik vastas: Ah, mis siin siis ei ole. Poiss tegi jälle koerust. Ma tõrelesin teisega.
Missugune poiss? Mis ta tegi? Ega ometi neist siin keegi püssi ei lasknud?
Noh Toots olla lasknud. Ega nüüd muud küll ei olnud, kui sauna aken läks puruks.
Hävitav pilk tabas vaest Kentuki Lõvi. Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok ok. Siis tuli terve lause: Ok sa kurivaim! Poisikesed läksid laiali. Kes koju läks, läks koju, kes ööseks koolimajja jäi, läks klassi ja oli vait nagu hiirepoeg. Väljas möllas hirmus maru köstri näol ja Toots, saja-aastase tamme eest väljas, kaotas sellel päeval palju lehti ja oksi, kui juuksesalke tamme lehtede ja okstega võrrelda võiks.
Lõpuks kerkis köstri peaajus järgmine küsimusemürakas: kas Tootsi ülepea veel kooli jättagi; et kas ei oleks parem ta koju saata ja kunagi enam koolitoa uksest sisse lasta.
Kooliõpetaja eestkostmise peale jäi ta seekord siiski veel kooli edasi.
Toots ise olla selle sündmuse kohta pärast teistele ütelnud:
Oh sa juudas, oleks ma teadnud, et köster jaole tuleb, ma oleks soo peale läinud, nagu Tõnisson käskis.
VII
Arno oli kindel, et Toots teda nüüd metalliga rahule jätab. Pärastpoole aga, kui Toots nagu sõjajumal õue peal istus ja püssi laadis, ja kõik teda imetlesid, arvas Arno siiski, et parem oleks olnud, kui Tootsil seda imeasja ei oleks olnud, sest äratas ta sellega terve koolitäie poiste hulgas üleüldist imestust ja aukartust enese vastu, äratas ta sedasama ju ka tüdrukute hulgas; ja äratas ta tüdrukute hulgas imestust eks olnud Teele ka tüdruk! Kui kergesti võis Teele nüüd Tootsi poole pöörduda, kuna viimane ausse ja lugupidamisse tõusis.
Igatahes rahustas Arnot suuresti vastase kurb saatus, mis selle hiilguse kannul käis.
Aga päris rahule ei jäänud ta ometigi. Koju minnes haudus ta kurbi mõtteid. Ilma et ta isegi aru oleks saanud mispärast, tulid mehikesele pisarad silmi. Esimest korda elus tundis ta niisugust kurbust. Muidu, ennemalt, kui teda mingi asi piinas, läks ta ema juurde ja rääkis sellele südame pealt ära, leidis siis kohe troosti ja tal oli kergem. Aga mis pidi ta nüüd emale kõnelema? Ei võinud ta ju ometi kohe niisama heast peast ema juurde minna ja oma häda kaevata, nagu see tõesti oli. Valetama pidi ta. Ja troostivad sõnad, mis ema selle vale peale oleks ütelnud, ei võinud ju aidata. Kes troosti tahab saada, peab kurbuse õige põhjuse teisele usaldama. Teisiti ei saa. Arno jäi tummaks ja kannatas üksi oma hingepiina.
Ta pööras teelt kõrvale ja läks kaasikusse, mis roobastee lähedalt peale hakkas ja peaaegu Raja talu õueni ulatas. Sinna istus ta kase kännu peale maha ja vajus mõtetesse.
Aga kus häda kõige suurem, seal troost kõige lähem. Maanteed mööda tuli lähemale Kristjan Lible, Paunvere kiriku kellamees. Ise täis kui pomm nagu ta
ise ütelda armastas sõdis ta oma nõrkade varte peal edasi õõtsudes alatasa nähtamatute vaenlastega. Iga puu, iga põõsas paistis temale mõrtsukas olevat. Ühtelugu sõnas ta:
Oota, sa põrguingel, ma löön su nina kukla peale välja!
Ehk jälle: Küll ma sulle näitan. Ma lõikan su kopsu välja ja panen omale lipsuks ette!
Kui ta Arno kohale jõudis ja teda kännu otsas istuvat nägi, jooksis ta kohe sinnapoole ja karjus:
Ah, siin sa nüüd oled, sa võllaroog! Nüüd on su päevad loetud!
Arno jäi rahulikult istuma. Ta oli Liblega juba tuttav ja teadis, et ta kuigi kardetav ei ole. Lible sai ka aru, et see ei ole võllaroog, keda ta otsis, vaid et see on Arno, ja hakkas hõõkides kõnelema.
Hõk ja, ah soo, see see Saare noorperemees ongi. Nojaa, vaatab ka järele, kas mets ka kõik korras on või nii, hõk
Ei, ma tulin koolist, vastas Arno.
Ah koolist? No kas Julk-Jüri täna möirgas kah, hõk?
Eks ta ikka möirand kah.
Noh, kus see jääb. Ära kostis juba kõrtsi juurde, kui paukus teine, hõk Eks va Karpa Jaan ütelnud mulle siis kohe või nii, et mine pane sunnikule vitsad peale, muidu läheb risukael viha pärast veel lõhki, hõk, hõk, hõõk
Arnole tegi teise jutt nalja. Ta vastas:
Ei läinud lõhki küll.
Kristjan Lible, 36-aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane, jätkas alaliste röhituste ja hõkkide saatel:
Nojaa, hõk, egand ikka palju ei puudund ikka kah, et olekski lõhki läinud.
Oi, ei see lõhki lähe, vastas Arno.
See on jah, ega ta, hõk, nii naljalt lõhki ei lähe, tal on paks nahk sunnikul. Vaata, minu õnnis ema ütles ikka, et vaata, kui selle nahast ühekorra kaelkoogu nöörid saaks, ei need rebeneks enne viimsepäeva laubat, hõk