Minule on rehkendus raske.
Kuidas? Sa mõistsid ju täna väga hästi.
Jah, aga
Arno sai aru, et rehkendust ei oleks maksnud ütelda, et rehkenduse asemel oleks ju kah vene keelt võinud nimetada, aga noh, nüüd oli see juba hilja. Ja tal oli täna juba teist korda piinlik, et ta rehkendust nii hästi mõistis: esiteks Tootsi kõrval ja nüüd siin. Ta katsus oma vabanduseks midagi ütelda, aga ei leidnud muud, kui:
Ei olnud kedagi
Aga Teele ei lasknud ennast sellest eksitada. See tüdrukupagan läks aeg-ajalt julgemaks, ja kui ta jälle rääkima hakkas, siis kõlas tema hääl nii kindlalt, et Arno juba kartma hakkas, kas Teele tema peale mitte pahane ei ole.
Muidugi mõistsid hästi, ütles Teele. Sa mõistad alati hästi, kõik ütlevad seda, et sa tark poiss oled.
Kesse ütleb vastas Arno niisuguse häälega, nagu tõrjuks ta mõnda laimujuttu tagasi.
Kõik ütlevad.
Oh Mis sealnd
Peale lühikest vaheaega küsis Teele jälle:
Kas see tõsi on, et isa sind linna kooli tahab panna?
Arno teadis väga hästi, et isal see nõu on, aga tema oli umbusklik poiss ja ei ütelnud naljalt välja, mis ta mõtles. Esiteks kartis ta, et teised naerma hakkavad; teiseks ei tahtnud ta, et teised, kui nad just naerma ei hakka, siis ometi üht-teist nõuavad ja usutavad, ja kolmandaks ei olnud Arno ülepea kuigi suur jutumees. No, aga Teelele oli siiski vaja vastata. Ja õigust oli vaja rääkida, sest Teele oli ise otsekohene tüdruk ja ütles, näed, temale kohe lausa välja, et vene keel on hirmus raske.
Niisiis vaja oli ka otsekohene olla. Esimene ütlus läks ju niikuinii luhta; Teele ei võinud ju milgi kombel uskuma jääda, et Arnole rehkendus raske oli. Seda oli nüüd vaja heaks teha. Ta vastas:
Ei tea Kui ma hästi õpin, võib-olla ehk paneb mind siis linna kooli.
Paneb jah. Mis sellest veel rääkida, ütles Teele kindlalt, ja natukese aja pärast tuli ta uue küsimisega:
Aga ütle, kelleks sa tahad saada?
Oh, ei tea
Miks sa ei tea. Kui sa linna kooli lähed, siis pead sa ju teadma, kelleks
sa tahad saada. Ütle, kelleks?
Ei tea
Vaata, miks sa ei tea; sa ei taha aga ütelda. Ütle ometi, siis mina ütlen ka, kelleks mina tahan. Ütle!
Ei kellekski.
Vaata nüüd! Mis sa sellest siis salgad, ma saan ju niikuinii teada. Kui sa ei ütle, ma küsin sinu ema käest.
See pisike tüdrukujõmps ajas peale nagu uni. Kuid see ei oleks veel ikkagi Arno kangekaelsust murda jõudnud, kui seda toredat lubamist poleks olnud: Kui sa ütled, ma ütlen kah, kelleks mina tahan. Nii aitas pealeajamine ühelt poolt ja uudishimu teiselt poolt, ja viimaks küsis Arno:
Aga kui mina ütlen, kas sina kah ütled siis?
Miks ma ei ütle.
No ma ütlen siis kooliõpetajaks tahan.
Arno andis oma suure saladuse välja ja läks sellejuures ise kõrvuni punaseks. Ta vaatas vilksti Teele poole, kas see vast naerma ei hakka ja püüdis piinlikust seisukorrast sellega pääseda, et ta kohe küsis:
Aga ütle nüüd, kelleks sina tahad?
Ah mina? naeratas tüdruk kavalasti, kusjuures tema tihedad rotihambad nähtavale tulid, mina jään talutüdrukuks!
Ai, valetad, hüüdis Arno ja sai jalamaid aru, et tüdruk teda ninapidi veab. Sina lähed kah linna kooli. Mina tean. Aga ütle, kelleks sa tahad saada. Sa lubasid.
Ei lähe mina kuhugi. Mina jään talutüdrukuks Päris õigus.
Valetad!
Ei valeta. Mis mas valetan.
Arno katsus küll ühtepidi ja teistpidi, aga tüdruk oli nagu raud ja ei andnud oma saladust välja. Ja Arno sai aru, et tüdrukud hirmus kavalad on teiste saladusi välja norima, kuna nad aga enestest midagi ei räägi. Aga Teele käest lootis ta tulevikus siiski veel välja nuruda, kelleks tema tahab saada.
Räägiti veel ühest-teisest ja tehti maha, et kes neist hommikuti ennem maantee juurde saab, see teist ootama peab, et siis ühes kooli minna. See leping rõõmustas Arnot väga ja ta arvas sellega seda tagasi võitnud olevat, mis ta oma saladuse avaldamisega kaotas. Ta oli terve päeva heas tujus ja õhtul magama heites oli tal ikka veel meeles, et tal hommikul vaja on maanteel Teelet oodata. Ja see ootamine näis temale õige lõbus olevat.
IV
Ühel hommikul, kui Toots Arnot ja Teelet jälle ühes nägi kooli tulevat, hakkas ta, nagu surnuk kangas, tuliuue sõnumiga ringi laskma. Ta rääkis, et eks see olla juba ammugi tuttav asi, et Saare Arno Raja Teele korra ära võtab; et mõlemad olevat ju rikkad, ja egas rikas muud ei otsi, kui ikka jälle rikast. Teele läks seda kuuldes kõrvuni punaseks, jooksis teiste tüdrukute juurde ja püüdis teist juttu teha. Arno sai pahaseks ja lubas kooliõpetajale kaevata, aga oma sügavas südame põhjas tundis ta ometi niisuguse jutu üle heameelt. Teele oli kõige tema kavaluse peale vaatamata tubli tüdruk, ja Arno ei võinud salata, et tal eneselgi kord koju minnes niisugune mõte peast läbi oli sähvatanud, Teele kord ära võtta. Aga taevake, kes tohtis siis teistele sellest märku anda! Üks neist vähestest, kes Tootsi uudise peale endistviisi külmaks jäi, oli Tõnisson. Kui Toots järjega tema juurde sai, vastas tema lihtsalt:
Mis sa lällad.
Palve ajal, mis hommikul enne tundide algust peeti, hoidsid onud, nagu kooliõpetaja neid pärast nimetama hakkas, endid hoolega teiste selja taha. Nende ninamees oli muidugi jälle Toots. Sellesama päeva hommikul, mil ta ülalnimetatud uudist laiali laotas, püüdis ta palve ajal teistele selgeks teha, et see sugugi ilus ei olevat, kui kristlased paludes mõlema põlve peale laskuvad. Palju ilusam olevat nii teha, nagu Ameerika asunikud tegevat: laskuda ainult pahema põlve peale, parem jalg ettepoole konksus. Siis võivat mõlema käega mõõgapidemest kinni hoida ja paluda, kas pagan võtku. Kui teised selle peale ütlesid, et ega siis kõigil kristlastel mõõku ei ole, vastas Toots: