Ühel päeval, varsti pärast parvetüli, läks Arno enne kojuminekut jõe äärde. Jõe ääres istumine sai tema armsamaks ajaviiteks. Ta võis kaua istuda ja vaadata, kuidas vesi voolas ja kuidas pisikesed lained vastu kallast pladistasid. Ta oli kunagi ühte laulu lugenud, kuidas keegi jõele oma häda kaebama läks, kuidas jõgi tema kaebust kuulatas ja tasase vulinaga tema kurba meelt trööstis. Temale näis ka, et jões peale voolava vee ikka veel midagi muud olema pidi. Seal all oli ju põhjatu sügavus, ja miks ei võinud seal need elada, kellest vanaema temale nii palju oli rääkinud, need, pool kala, pool inimest. Üks pika sorgus habemega ja veekasvudega läbipõimitud juustega vanamees olla nende kuningas. Suveöödel, kui hämarus valitses ja kui udu jõe kohal hõljus, tulid nad veest välja ja mängisid kaldal ringmänge.
Kui hämaraks muutus ja vee vulin saladuslikult Arno kõrvu kostis, võis ta kaugemal imelikke asju näha. Vaja oli mõtetele ainult vaba voli anda ja silmi pilgutamata ühe koha peal hoida, siis vajus ta imelikku poolunne ja nägi kõiki neid vaime, kellest vanaema oli kõnelenud.
Vahel, kui Arno jõe kaldal seisis, nii ligidal, et vesi tema jalgu uhtus, võttis imelik rammetus tema üle võimust. Vähe puudus, siis oleks ta enese väsinult voogudesse heitnud, nagu ta õhtul voodisse heitis. Saladuslik jõud tõmbas teda vee poole.
Kui ta kord jõe ääres istus ja mõtetes vette vaatas, kuulis ta oma selja taga samme. Ta pööras ümber ja nägi kooliõpetajat enese poole tulevat.
No mis sa siin istud, Tali? Kas sa koju ei lähe? küsis tulija lähemale jõudes.
Lähen ka. Ma tulin enne natukeseks jõe äärde.
Soo, soo. Kas siis jõgi sulle nii armas on, et sa enne kojuminekut siia istuma tuled?
Arno ei teadnud, mis vastata. Ta vaatas argliku, peaaegu paluva pilguga kooliõpetajale otsa. Talle näis, nagu ei tahetaks sedagi, et ta jõe ääres käib. Umbusklikkus teiste vastu, mis temas ikka suuremaks kasvas, tuli ka siin ilmsiks: ta nägi ka kooliõpetajas ühte oma vaenlast.
Kooliõpetaja sai poisikese kurvast vaatest liigutatud. Ta istus tema kõrvale kivi peale ja hakkas rääkima.
Mispärast sa nii kurb oled, Arno?
Ega ma ei ole kurb, vastas küsitav vaevaga pisaraid tagasi hoides.
Miks sas ei ole. Ei sa käi enam teiste hulgas mängimas, istud alati üksinda, ehk oled jõe ääres. Ütle, mis sul viga on? Kas keegi sulle liiga tegi?
Ei teinud.
Aga mis siis on? Ütle minule, siis peame kahekesi nõu, kuidas selle asjaga saab. Räägi kõik, mis sul südame peal on, ära salga midagi ja ära karda, et ma kurjaks saan.
Mul ei ole midagi viga.
No vaata, mispärast sa salgad. Küllap sul midagi on, aga sa ei taha ütelda.
Ei ole midagi, ei ole midagi, lausus poisike. Pisarad, mis ta senini mehiselt tagasi hoidnud, tikkusid nüüd vägisi silma. Paar silmapilku hiljem puhkes ta suure häälega nutma, kargas kivi pealt üles ja pistis kodu poole jooksma.
Arno, kuhu sa, rumal poiss, jooksed, pea kinni! hüüdis kooliõpetaja talle järele ja tõusis kah püsti. Tule tagasi ja ütle mulle. Ära karda!
Kuid Arno ei kuulnud teda enam, vaid jooksis täie ajuga edasi. Kooliõpetaja jäi talle järele vahtima.
XII
kuulda. Kabeliaia kohal jõudis ta Liblele järele ja see oli tema suureks imestuseks täna kaine.
Ta hakkas kohe Arnoga rääkima:
Ja-jah, Saare peremees, ei mina siin enam kaua kella löö. Peate juba ilma minuta läbi saama. Ära söövad mind kellameheametist välja.
Mis see on siis? küsis Arno ja varjas hoolega oma nutust nägu.
Jaa, jaa, misse on Eks ole kurivaim päise päeva ajal kuud tõrvamas, mina olla õpetaja kalkunite-tolkade parve jõepõhja lasnud. No kas on inimestel aru tossugi pealuu üdis: mina olevat nende parve jõepõhja lasnud! Ennem oleks ma vana Köögi-Liisa jõepõhja lasnud, kui nende parve.
Kudas! Kas nad siis sinu peale ajavad? Õpetaja oli ju koolis ja siis arvasid tema ja köster, et Tõnisson on lasnud.
No jah, koolis nad on käinud küll, aga seal olla jälle Tõnisson selgeks teinud, et tema ei ole. Va Köögi-Liisa olla jälle mind kah laupäeva õhtupoole jõe ääres näinud ja nüüd aetakse terve see kupatus kõik minu kaelavarre otsa.
Kas nad ei usu, et sina ei teinud?
Õpetaja ehk veel usuks, aga Julk-Jüri kargab ühe jala pealt teise peale ja laulab nagu lõoke: Lible tegi, Lible tegi, kesse muud!
Mispärast siis tema nii ütleb?
A võta kinni, mispärast ta nii ütleb. Lahti tahab saada minust.
Mispärast ta sinust lahti tahab saada?
Noh, selleks oled sa veel liiga noor, et sulle seda seletama hakata. Kasva veel, kui elan, küll siis ütlen. Vaata, kui Visakule üteldakse: poiss, otsi oma isa üles, siis peab ta seda isa köstri lähedalt otsima. Saad aru? Eks mina ütelnud jälle ühekorra köstrist, et see asi selle Visakuga on nii ja naa, ja eks jutt läinud jälle välja, et mina olla köstri peale tühja juttu ajanud ja seal tand oligi. No nüüd köster ei salli mind enam silma otsas. Ei kannata siin ilmas ükski sunnik välja, kui talle pisut õigust üteldakse. Aga valeta, valeta, vaata, siis oled sa mees! No nüüd, näed, selle parvega jälle: egas ma mõni poisike ei ole, et ma kaksiti parve selga ronin. Minu pärast kullaku nad oma parv üle, siis mina kah sinna ligidale oma sääreluid ei vii Vaja ütelda õige: lasin jah põhja, näed! Ega nad ju ei usu, mis ma räägin, jään siis veel õigeks meheks pealegi.