Aga aeg oli ka eestlaste leeris ettevalmistusi teha. Seda tuletas kõige enne Toots meelde ja kahetses selle juures ise, et tema müristaja koju oli jäänud, et muidu oleks teised viimase kui meheni maha võinud tappa. Et asja parandada, läks ta ruttu klassituppa ja lubas ahjuroobi ja tuletangid kuumaks ajada, et siis pealetungijaid kõrvetada. Julgemad, nagu Kärd, Tuulik, Kesamaa, kõik tüsedad poisid, kogusid endid Tõnissoni ümber ja vaatasid käsku oodates temale otsa. See seisis nagu kivist kuju ja vahtis vaenlaste poole. Kuna teised kõik enam-vähem kartsid ja mõttes juba plaani tegid, kuhu häda korral pakku võiks joosta, oli iga niisugune mõte temast kaugel. Tema meeles oli ainult ja üksi: las nad tulevad, küll ma neile näitan.
Ja nad tulid. Tulid enne, kui Toots kuumaksaetud roobi ja tangidega tagasi jõudis ja enese võitlejate ridadesse seadis; tulid enne, kui enamjagu endid hästi ette valmistada oli jõudnud, see tähendab, enamjagu neist vähestest, kes ülepea võitlusest osa arvasid võtta. Paljud läksid vaheajal koju.
Esimene hoop ratsapiitsaga tabas Tõnissoni kätt. See oli hirmus valus ja jättis suure sinise vorbi järele. Aga tema ei lasknud ennast sellest veel hirmutada. Ta andis palja käega, nagu ta oli, lööjale hoobi tagasi ja nii osavasti, et see otse vastase nina pihta käis. Peaaegu samal ajal said ka teised hoope. Nad andsid küll ka vastu, aga kaua sa palja käega ratsapiitsa vastu jõuad sõdida. Kärd sai tugeva hoobi üle näo, peaaegu oleks piitsa ots silma puutunud. Järveots, tuline kõva poiss nagu Koljat, aga hirmus pikaldane, sai käevarre pihta nii valusasti, et ta ai, ai! karjus.
Õnnelikum oli juba Kesamaa, kes vastasel sõjariista käest ära kiskus ja nüüd selle selga tema oma ratsapiitsaga tutvustas.
Kõige rohkem kannatas Tõnisson. Kesk lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. Esimesele löögile järgnes palju teisi, ja oleks keegi teisel päeval tema turja, käevarsi, reisi näinud, see oleks ära ehmunud, nii sinised olid need. Aga imelik, et mitte ühte kaebehäält tema suust ei tulnud.
Ta võitles ja kannatas vaikides, nohisedes, nagu tõsine kangelane
kunagi.
Arno ei võtnud võitlusest osa. Ta seisis koolitoa ukse kõrval ja vaatas kahvatanud näo ja kohkunud silmadega pealt. Kui ta nägi, et Tõnisson mitmest vaenlasest ümber piirati ja üks talle parajasti tugevat hoopi pähe tahtis lüüa, võttis ta, ilma et isegi oleks teadnud, mis ta teeb, aia äärest suure kaika ja lõi Tõnissoni tigedamale vastasele pähe, kusjuures ta ise silmad kinni pigistas.
Võit kaldus sakslaste poole. Juba olid Tõnisson ja tema kaaslased ümber piiratud. Juba ei püüdnud Tõnisson enam peale tungida, ta pani ainult käed silmade ette ja tõmbas enese vastaste löökide all küüru. Aeg-ajalt aga, kui ta vähegi sai, andis ta jalaga hoope.
Kui eestlaste viletsus oli kõige suurem, tuli neile koolitoast abi. Toots tuli välja, kuumaksaetud ahjuroop ja tuletangid käes, ja karjus hirmsa häälega:
Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!
Selle hirmsa nähtuse juures kohkusid võidumehed ja taganesid. Kui Toots veel lähemale tuli ja mõnele, kes õigel ajal ei taganenud, kuumaksaetud suurtükikuulid, nagu ta oma sõjariistu nimetas, nina alla torkas, panid sakslased lausa põgenema. Nende kannul jooksis Toots ja karjus ikka veel:
Andke punastele koertele!
Lahing oli möödas. Toots oli võitnud. Ja oli niiviisi võitnud, et ta ise mitte ühte lööki ei saanud. Tõnisson pühkis taskurätikuga silmi; teised kohendasid riideid ja katsusid haigeid ihuliikmeid: kes hõõrus kukalt, kes katsus pihta, kes läks teise juurde ja nurus, et järele vaadataks, mis temal seal näo peal õige on, et kipitab mis hirmus.
Natukese aja pärast tuli abiõpetaja kirikumõisa koolipoistega lahinguplatsile tagasi. Ta oli lahingu lõppu näinud ja seadis just sammud koolitoa poole, kui poisid põgenedes tema peaaegu pikali oleks viinud.
Ta oli heasüdamlik mees ja tahtis poisikesi ära lepitada, ilma et õpetaja ja köster lahingust teada oleksid saanud. Ta teadis, et kui need kaks sündmusest teada saavad, siis niihästi neid kui ka teisi valjusti trahvitakse. Kui välja tuli, et Tõnisson tüli algas, sundis ta viimast oma poiste käest andeks paluma.
Tõnisson vaikis.
Noor õpetaja kõneles rahulikult, isalikult, püüdis selgeks teha, et andekspalumine häbiasi ei ole, aga kõik jäi tagajärjetuks. Mitte ühte sõna ei saanud ta Tõnissonilt välja pigistada. Noormees vihastas. Niisugune kangekaelsus ja tuimus olid juba pagan teab mis. Asi venis pikale, köster tuli.
Ilma et temagi enesele asjast õiget pilti oleks katsunud saada, hakkas ta abiõpetajaga ühes peale käima, et Tõnisson andeks paluks.
Kõik teised poisid nagu ei oleks midagi teinud, ja ainus süüdlane oli nende mõlemi arust ainult Tõnisson. Paluks see andeks, oleks kõik korras.
Köster häbenes noort õpetajat ja ei julgenud kärkida nagu ta harilikult tegi, vaid pidas selle asemel Tõnissonile kümneküünrase manitsuskõne. Selle lõpul arvas ta kindlasti, et ta kangekaelset poissi kõnelema sundida oli jõudnud. Kuid ta eksis. Poiss vahtis maha, vajus ikka rohkem ja rohkem kössi ja, mis noomijaid kõige rohkem vihastas, ei hakanud nutmagi.